Marini lugu

Marin alustas tugiisikuna aasta tagasi ning on vabatahtlikuks Tallinna Lastekodus vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele

Mulle tundus, et mul on aega ja tahtmist midagi teistmoodi teha kui seni. Käisin ja surfasin veebis ning leidsin Lastekodu kutse tulla vabatahtlikuks. Nagu mulle ka öeldi, pidin veidi ootama, enne kui sain tugipaari astuda ning noorega esimest korda kohtuda. Ma olin üsna hirmul, ei teadnud kuhu astuda, kuhu istuda. Aga õnneks oli perevanem ka juures, julgustas meid mõlemaid ja saime noorega jutu peale.

Mäletan meie esimest kohtumist kahekesi väga hästi. Ta ei tundunud millestki huvituvat ja pigem ootaski, et mina midagi välja pakuks. Pakkusin välja, et lähme käime kinos. See pani tal õnneks silmad särama, ta tahtis väga ühte filmi vaatama minna. See oli nüüd umbes aasta tagasi ja ma pole kordagi kahetsenud. Oleme teinud igasuguseid põnevaid asju ja ta on hakanud ka ise palju ideid välja pakkuma. Ma arvan, et see ongi kõige toredam, minu tuginoor on muutunud aina julgemaks ja tahab rohkem arvamust avaldada. Olen julgustanud teda ka mujal oma arvamust avaldama. Ja nii mulle tundubki, et ta on selle aastaga päris palju muutunud. Kokku saame ikka paar korda kuus, aga messengeris suhtleme tihedamalt. Mulle meeldib lugeda, mis tal koolis on juhtunud või mida põnevat ta sõpradega ette võtab. Ma ise jagan ka temaga oma elust seiku, see vist muudabki meid üksteisele armsamaks.

Mina soovitan kindlasti tugiisikuks tulla. Aga enne peab päris hoolega läbi mõtlema, kas sa jõuad ja tahad 100 % lapsega suhtesse panustada. Poole vinnaga ei jõua väga kaugele ning ma arvan, et lapse jaoks on kõige tähtsam tema jaoks olemas olla!