Toomase lugu

Toomas alustas tugiisikuna üks aasta tagasi ning on vabatahtlikuks sõbraks Tallinna Laste Turvakeskuse lapsele

Alguses mulle tundus natuke hirmutav käia vestlusel ja tõestada, et olen piisavalt hea inimene, et mõne noorega kohtuda. Pärast sain aga aru, et muud moodi vist ei saagi. Ma suhtlesin koordinaatori ja psühholoogiga, et last veidi paremini tundma õppida ning nende sobitus läks üsna hästi täppi. Me saime tuginoorega üsna kiirelt jutule ja ta on ise üsna aktiivne meie kohtumisi planeerima. Ma arvan, et see aasta on mulle kõige suuremaks õppetunniks siin elus. Esiteks olla oma mõtetega alati kohal ja teiseks tunda rõõmu väikestest asjadest. Seda on tuginoor mulle kõige rohkem õpetanud, et alati ei pea meil olema kõige uuemad vidinad või tiptop elamine. Tähtis on, et meil on keegi kelle peale loota.

Minu käest küsivad paljud tuttavad , et miks ma vabatahtlik olen. Ma usun, et igaüks meist tahab midagi head teha, igal ühel on selleks lihtsalt oma väljundid. Mõni käib koertega jalutamas, aga mina tahan, et kõigil oleks vähemalt üks hea sõber. Loodan, et mina saan oma tuginoore jaoks see hea sõber olla.